Modern Highway in Estonia (1939) Restored
Vložit
- čas přidán 2. 04. 2023
- A film about the construction of a modern road in 1939.
Annotation from the film archive.
A film about the construction of a cement concrete highway commissioned by the Road Administration. Traffic on an unpaved road. Profiling of the new road base. Preparation of crushed stone and cement concrete mixture. Covering the road base with a mixture and finishing the road. Traffic on the new road.
Restored by artificial intelligence.
All rights to the film belong to the Estonian Film Database.
Original: Moodne maantee nr.[46]
www.eha.ee/fa/public/index.ph... - Krátké a kreslené filmy
Äärmiselt meeldiv ja põnev vaatamine! Küll aga tekkis küsimus, kui lai siis üks tüüpiline maantee Eestis oli ja millist kvaliteeti reeglina näha võis, betoonteid jne oli ju äärmiselt piiratud mahus. Kas jõuti kruusateid jne hästi korras hoida?
Sellele ma täpselt vastata ei oska, kuid Filmiarhiivis ja betoonteede leheküljel leidsin järgmist:
"Oletatavalt on tegemist Tallinn-Pärnu-Laatre maanteega, mida mööda pidid liikuma 1940. aasta Helsingi olümpiamängudele suunduvad autoturistid. Muude teede ehituseks 1939. aasta eelarves polnud märkimisväärset raha ette nähtud. Eesti kogu teedevõrgu püsikatete kogupikkus oli 1930. aastate lõpus ligikaudu 35…40 km. Arvestades, et Tallinna-Pärnu maanteest tuli püsikatte alla viia pool trassist, teeb see ümmarguselt 70 km (kaks korda rohkem kui seni oli katteid tehtud).
On huvitav märkida, et kui praegu on teedeehituses kõige töömahukamaks etapiks mullatööd, siis 1930. aastate lõpus oli see üks odavamaid. Kallimate püsikatete puhul moodustasid mullatööd ca 8% tee väljaehitamise üldmaksumusest, kruusateede puhul oli vastav protsent 33.
Juba tsaariajal alustati kõnniteede tegemisega betoonist. Suuremaks tsemendiga katsetamiseks läks Eesti Vabariigi aastatel.
1920-30-ndatel aastatel tehti hulgaliselt betoonteelõike Eesti linnade tänavatel ja maanteedel.
Esimene tsement-betoonist katseteelõik ehitati 1926. aastal Tartu-Viljandi maanteele Tartu lähistele. 1928. ja 1930. aastatel ehitati betoonist katselõigud Tallinn-Viljandi maanteele, 1933. aastal Tallinn-Pärnu maanteele jne. Tallinna linnas ehitati erineva tehnoloogiaga betoontee lõike 1930-ndatel Paldiski maanteele (Seewaldi haigla juures), Narva maanteele (Hundikuristiku tõusu juures) jne.
Nõmme linnas valmis betoonist Vabaduse puiestee (1937), osaliselt Männiku tee (1938) jne.
Eesti NSV-s võeti betoonteede ehitamine tõsisemalt käsile. Tallinn-Narva maanteele ehitati 1946-1950 Tallinna-Valgejõe vahelisel teelõigul 7 meetri laiune betoontee. 1964-1967 ehitati Tallinn-Narva maanteele 7,3 km betoontee Väo ja Maardu vahele. See oli esimene kahe eraldatud sõidusuunaga maantee Eestis, kummaski sõidusuunas 2 rada."
Seega võib järeldada, et maanteed Eestis 1930. lõpus olid kahe sõidurea laiused, kusjuures sõidusuunad olid eraldamata.
@@PeeterViljamaa oi suur tänu äärmiselt põhjaliku vastuse eest! Eks muidugi isegi eeldasin, et ilmselt see filmilõik tolle Tallinn-Pärnu väljaehitamist Helsingi OM-iks näitab. Aimasin, et mujal seda vähe oli, kuid isegi siis vist peas kuidagi ülehindasin reaalsust. Mõtted tekkisid üldse seoses sellega, et minu kodukandis Tartu manu, Ülenurme kõrval on poldril kohati ühe, kohati aga tundub, isegi üle kahe rea laiuseid kruusateid kokku hea mitu kilomeetrit (keskmiselt suhteliselt heas seisukorrad) ning siis nendel kunagi kõndides/joostes jäingi mõtlema, et kunagi olnuks see vist esmaklassiline riigimaantee. Kodus on küll mõned üksikud LEVATEK-i ja ehk mõne muugi uunikumiklubi raamatud, aga mõtlesin siiski siingi kohe härjal n.ö sarvist haarata, ehk satun mõne suurema maanteeajaloolase otsa.
Kas tol ajal kallureid ei olnud, et nad alati kasti maha viskasid?
Kallurid leiutati 20. saj alguses ning 20. ja 30. aastatel tootsid ja arendasid mitmed USA ettevõtted kallureid, mis on võrdlemisi sarnased tänapäeva kalluritega. Eestil tõenäoliselt eriti sellised masinaid ei olnud.
en.m.wikipedia.org/wiki/Dump_truck