Ma pole ühe asjaga nõus, et ainuõige viis mineviku traumast vabaneda on otsida võtmekohti supeldes enda minevikus ja seda pidevalt aktiveerides . Arvan, et ka sellel võivad olla omad tagajärjed. Ainult teadvustamisega piirdumine on üks asi, ma usun, et see muudab olukorra endas isegi hullemaks, kui see sinna tasandile jätta. Aga kui teadvustad traumat, ütled endale, et see pole enam aktuaalne minu elus ja suudad luua uusi radu, siis minu arust on see võimsam sisemine muutus ja vabanemine ja saab vabalt olla jääv. Nt. alkoholikul, kes tahab alkoholismist vabaneda on vaja tunnistada, kuid kas ta vajab endale seda mineviku kannatava alkoholiku identiteeti ilmtingimata pikalt kanda. Või tunnistab, et see oli minevik ja enam ta ei pea karskluse ja alkoholismi mängu vahel rabelema, sest see oli minevik. Paljudest asjadest me eluski "kasvame välja", aga see ikkagi on suur teadlik tahtejõuga töö, mitte puhas ignorantsus. Ma arvan, et Kiht-kihiga, samm sammult on mõõdukam viis ja toimib effektiivselt, aga mida arvad sina, kas see minevikus surkimine ja vigade parandusele keskendumine on ilmtingimata alati vajalik?
Aitäh, 🌞
Täiesti nõus!
Pean muidugi lisama, et muidu mulle sinu väljundid nendest teemadest istuvad, kuulasin kolm videot järjest ja kuulan veel:)
Ma pole ühe asjaga nõus, et ainuõige viis mineviku traumast vabaneda on otsida võtmekohti supeldes enda minevikus ja seda pidevalt aktiveerides .
Arvan, et ka sellel võivad olla omad tagajärjed.
Ainult teadvustamisega piirdumine on üks asi, ma usun, et see muudab olukorra endas isegi hullemaks, kui see sinna tasandile jätta.
Aga kui teadvustad traumat, ütled endale, et see pole enam aktuaalne minu elus ja suudad luua uusi radu, siis minu arust on see võimsam sisemine muutus ja vabanemine ja saab vabalt olla jääv.
Nt. alkoholikul, kes tahab alkoholismist vabaneda on vaja tunnistada, kuid kas ta vajab endale seda mineviku kannatava alkoholiku identiteeti ilmtingimata pikalt kanda.
Või tunnistab, et see oli minevik ja enam ta ei pea karskluse ja alkoholismi mängu vahel rabelema, sest see oli minevik.
Paljudest asjadest me eluski "kasvame välja", aga see ikkagi on suur teadlik tahtejõuga töö, mitte puhas ignorantsus.
Ma arvan, et Kiht-kihiga, samm sammult on mõõdukam viis ja toimib effektiivselt, aga mida arvad sina, kas see minevikus surkimine ja vigade parandusele keskendumine on ilmtingimata alati vajalik?