Sind surmani

Sind surmani
1988
Sind surmani küll tahan
ma kalliks pidada,
mu õitsev Eesti rada,
mu lehkav isamaa!
Kuis, maa, nii hellalt hoiad
sa lapsi käte pääl,
neil annad leiba, katet
sa viimast aset veel!
Samad sõnad, sama viis
kas meid hoida saavad?
Sama moodi nagu siis,
õitseb ristik ja värisevad haavad.
Kuis on su pojad vagad,
nii vaprad, tugevad!
Su tütred, nagu lilled
nad õitsvad nägusad!
Samad sõnad, sama viis
kas meid hoida saavad?
Sama moodi nagu siis,
õitseb ristik ja värisevad haavad.
Kuid siiski veel leian
su silmis pisaraid.
Mu Eestimaa, oh looda,
ehk nüüd need ajad muutuvad.
Samad sõnad, sama viis,
samad tõrksad tähed.
Sama lihtsalt nagu siis,
mis hingest tulnud,
hinge läheb.