play_circle_filled Videotega laulud music_note Tuntuimad laulud music_note Estraadiklassika music_note EÜE laulud music_note Filmimuusika music_note Hümnid music_note Joogilaulud music_note Jõululaulud music_note Kirikulaulud music_note Koorilaulud music_note Lastelaulud music_note Levimuusika music_note Merelaulud music_note Rahvuslikud laulud music_note Regilaulud music_note Rivi- ja marsilaulud music_note Sõduri- ja sõjalaulud music_note Tudengilaulud music_note Tudengilaulud 1978 music_note Unelaulud music_note Kõik eestikeelsed laulud Vanaisa kell play_circle_filled VIDEO Tarmo Pihlap Mu vanaisa kell lebas nukralt laua peal sellest päevast, kui merelt lahkus ta. Ei sest hõbedasest kannist loobund vanaisa eal kui ta läbi rändas mereteed ja maad. Ühel päeval kord siis sõnas pojale ta nii: “Ainult merele jääb kella süda truuks”. Peatus kell, kui suri see vana mees, kes tal sõbraks olnud pikal mereteel. Polnud tahtmist tal tiksuda. Laual vaikides lebas ta. Peatus kell, kui suri see vana mees, Kes tal sõbraks olnud pikal mereteel. Kui mu isa sirgus suureks, endal leiba teenis töös, Kauged meresõidud talle võõraks jäid. Polnud mere jaoks ta loodud, maad kündis päevad-ööd,
Tämä on hyvä. Ääni on hieno tarinan kertojan ääni. Melkein kyynelet silmässä kun kuuntetelee tarinaa,
play_circle_filled
Videotega laulud
music_note
Tuntuimad laulud
music_note
Estraadiklassika
music_note
EÜE laulud
music_note
Filmimuusika
music_note
Hümnid
music_note
Joogilaulud
music_note
Jõululaulud
music_note
Kirikulaulud
music_note
Koorilaulud
music_note
Lastelaulud
music_note
Levimuusika
music_note
Merelaulud
music_note
Rahvuslikud laulud
music_note
Regilaulud
music_note
Rivi- ja marsilaulud
music_note
Sõduri- ja sõjalaulud
music_note
Tudengilaulud
music_note
Tudengilaulud 1978
music_note
Unelaulud
music_note
Kõik eestikeelsed laulud
Vanaisa kell
play_circle_filled VIDEO
Tarmo Pihlap
Mu vanaisa kell lebas nukralt laua peal
sellest päevast, kui merelt lahkus ta.
Ei sest hõbedasest kannist loobund vanaisa eal
kui ta läbi rändas mereteed ja maad.
Ühel päeval kord siis sõnas pojale ta nii:
“Ainult merele jääb kella süda truuks”.
Peatus kell, kui suri see vana mees,
kes tal sõbraks olnud pikal mereteel.
Polnud tahtmist tal tiksuda.
Laual vaikides lebas ta.
Peatus kell, kui suri see vana mees,
Kes tal sõbraks olnud pikal mereteel.
Kui mu isa sirgus suureks, endal leiba teenis töös,
Kauged meresõidud talle võõraks jäid.
Polnud mere jaoks ta loodud, maad kündis päevad-ööd,
Ilus versioon