Maux - Mitte Kunagi Enam Salm 1: Meil on miljoneid pisiasju üksteise seas pahupidi reas, osad neist on algul head, millest hiljem moodustuvad suured vead, mis jõuab kätte alles siis kui jõutud on asjaolu faasi ja pilt tundub nii segane ... seletust ei saagi, lõpp on koos olemisel ja aegadel mil kõndisime käsi-käes, kaugelt vaid näen kuidas armastatu koos sõprusega lääb, miks on see kõik nii, vaevab küsimus ning tekib tunne justkui need suured unistused upuksid sügavale lumme. Ja mis sest et lumi kunagi sulab, kadunud on nad ikkagi, miks mina ei saa sellest armastuseveest ealeski ühte piiskagi? Ma ei kannata ju oodata mida toob järgmine rida, pea plahvatab muredest ja suurt valu täis on minu süda. Istun üksi, raske ilm, vaatan tumedat pilvist taevast, mis tekitab tunde nagu hakkaksin lõhkema sellest piinast ja vaevast. Ma olen kaotanud pea-aegu kõik, ei suuda enam isegi mõelda. Erinevad küsimused vaevad: kuidas saite mulle nii öelda? Kõik see muutus piisavalt vaid ühe ainsa ütlusega, pilt kaob eest koos ise-enda suurimate nõrkustega. Ma ei tunne enam midagi, ei jalgu ei käsi. Ei jõua enam olla, olen sellest kõigest täielikult väsind. Äkki mõjutab see piin meist igat erinevat isiksust, ned valuhüüded, mis võivad kostuda praegu minu enda suust. Mitte kunagi enam elus see ei muutu, sest juba on juhtunud nii. Ainus mis seda muuta suudab on surm ja seda nigunii... ja seda nigunii. Ref(2x): Mitte kunagi enam asjad ei muutu minujaoks, isegi siis kui endast kõik tunded, piisad välja laoks. Jääb sellest väheks, koguaeg on pea-aegu, viskan pilgu kaugustesse, et meenutada vanu aegu. Salm 2: Mäletan veel neid aegu, kui istusin üksi koduaias. Sõpru kui selliseid polundki, lõin üksi aegu laiaks. Ja ei tundnudki puudust, sest see kadus igavusse. Kui pole saanud maitset suhu ei saa jääda sõltuvusse. Aga ühel hetkel ikkagi tekkis neid inimesi, kes olid toeks ühesõnaga neid kalleid ligimisi. Ainult austust, ainult austust teie poolest, andsite mu elule juurde uusi erinevaid toone, on jäänud ilusaid mälestusi aegadest mil olime koos, aga siiski tegite valesti ühe asja, selles õnnelikus loos, kui eitsite kõrvale põhimõtted ja hoolind enam sõprusest, kui palusite saada naudingut oma-enda sõbra peksmisest. Sellest-ajast saati on raske kedagi usaldada, siis ärge imestage miks elu minujaoks tundub nagu üks suur jama. Kui sõbrad reedavad ja kaotad lähedase, näiteks isa. Tahest-tahtmatta tekib selle maailma vastu viha. Olen pikka-aega ekselnud, pole suutnud leida silmi, seepärast avalikult oma elust mikrofoonil pihtin, üpris tihti, sest niimodi saan leevendada valu, see piinab mu hinga mida olen küllalt kaua kannatanud. Ma palun ma anun, lõpetage need piinad, ma selle ulgumisega vaikselt ise-endale teen liiga. Seepärast istungi maha ja jään ootama mil tuleb see päev, mil taas päikesetõusu ja rahulolu näen. Ref(4x): Mitte kunagi enam asjad ei muutu minujaoks, isegi siis kui endast kõik tunded, piisad välja laoks. Jääb sellest väheks, koguaeg on pea-aegu, viskan pilgu kaugustesse, et meenutada vanu aegu.
Maux - Mitte Kunagi Enam
Salm 1:
Meil on miljoneid pisiasju üksteise seas pahupidi reas,
osad neist on algul head, millest hiljem moodustuvad suured vead,
mis jõuab kätte alles siis kui jõutud on asjaolu faasi
ja pilt tundub nii segane ... seletust ei saagi,
lõpp on koos olemisel ja aegadel mil kõndisime käsi-käes,
kaugelt vaid näen kuidas armastatu koos sõprusega lääb,
miks on see kõik nii, vaevab küsimus ning tekib tunne justkui
need suured unistused upuksid sügavale lumme.
Ja mis sest et lumi kunagi sulab, kadunud on nad ikkagi,
miks mina ei saa sellest armastuseveest ealeski ühte piiskagi?
Ma ei kannata ju oodata mida toob järgmine rida, pea plahvatab muredest
ja suurt valu täis on minu süda.
Istun üksi, raske ilm, vaatan tumedat pilvist taevast,
mis tekitab tunde nagu hakkaksin lõhkema sellest piinast ja vaevast.
Ma olen kaotanud pea-aegu kõik, ei suuda enam isegi mõelda.
Erinevad küsimused vaevad: kuidas saite mulle nii öelda?
Kõik see muutus piisavalt vaid ühe ainsa ütlusega,
pilt kaob eest koos ise-enda suurimate nõrkustega.
Ma ei tunne enam midagi, ei jalgu ei käsi.
Ei jõua enam olla, olen sellest kõigest täielikult väsind.
Äkki mõjutab see piin meist igat erinevat isiksust,
ned valuhüüded, mis võivad kostuda praegu minu enda suust.
Mitte kunagi enam elus see ei muutu, sest juba on juhtunud nii.
Ainus mis seda muuta suudab on surm
ja seda nigunii... ja seda nigunii.
Ref(2x):
Mitte kunagi enam asjad ei muutu minujaoks,
isegi siis kui endast kõik tunded, piisad välja laoks.
Jääb sellest väheks, koguaeg on pea-aegu,
viskan pilgu kaugustesse, et meenutada vanu aegu.
Salm 2:
Mäletan veel neid aegu, kui istusin üksi koduaias.
Sõpru kui selliseid polundki, lõin üksi aegu laiaks.
Ja ei tundnudki puudust, sest see kadus igavusse.
Kui pole saanud maitset suhu ei saa jääda sõltuvusse.
Aga ühel hetkel ikkagi tekkis neid inimesi, kes olid toeks
ühesõnaga neid kalleid ligimisi.
Ainult austust, ainult austust teie poolest,
andsite mu elule juurde uusi erinevaid toone,
on jäänud ilusaid mälestusi aegadest mil olime koos,
aga siiski tegite valesti ühe asja, selles õnnelikus loos,
kui eitsite kõrvale põhimõtted ja hoolind enam sõprusest,
kui palusite saada naudingut oma-enda sõbra peksmisest.
Sellest-ajast saati on raske kedagi usaldada,
siis ärge imestage miks elu minujaoks tundub nagu üks suur jama.
Kui sõbrad reedavad ja kaotad lähedase, näiteks isa.
Tahest-tahtmatta tekib selle maailma vastu viha.
Olen pikka-aega ekselnud, pole suutnud leida silmi,
seepärast avalikult oma elust mikrofoonil pihtin,
üpris tihti, sest niimodi saan leevendada valu,
see piinab mu hinga mida olen küllalt kaua kannatanud.
Ma palun ma anun, lõpetage need piinad,
ma selle ulgumisega vaikselt ise-endale teen liiga.
Seepärast istungi maha ja jään ootama mil tuleb see päev,
mil taas päikesetõusu ja rahulolu näen.
Ref(4x):
Mitte kunagi enam asjad ei muutu minujaoks,
isegi siis kui endast kõik tunded, piisad välja laoks.
Jääb sellest väheks, koguaeg on pea-aegu,
viskan pilgu kaugustesse, et meenutada vanu aegu.